Matk läbi Eesti – vaikus, mis räägib
Hommik algas udus. Mets ei ärka käraga, vaid tasapisi – valgus imbub puude vahelt ja maa lõhnab niiske sambla ning eelmise sügise lehtede järele. Seljakott seljas, sammud alguses rasked, aga mõte kerge.
Kõndisin mööda laudteed rabas. Iga samm kõlas vaikselt vastu märga puitu. Raba ei ole tühi – ta on täis vaikust. Sookailu lõhn, laugaste tume peegel, üksik kure hääl kuskil kaugel. Kui seisma jääd, kuuled omaenda hingamist. Ja siis saad aru, kui lärmakas on ülejäänud maailm.
Metsa vahel muutus rada liivaseks. Männid, sirged ja rahulikud. Vahepeal avanes lagendik, kus päike lõi taeva teravaks siniseks. Eestis on taevas madal ja suur korraga – ta ei suru peale, ta lihtsalt on.
Õhtuks jõudsin mere äärde. Lained ei karjunud, vaid hingasid. Istusin kivile, jalad liivas. Soe tuul tõi soolast lõhna ja kajakate kisa. Päike vajus aeglaselt horisondi taha, värvid muutusid oranžist lillaks ja lõpuks halliks. Ei mingit draamat, lihtsalt loomulik lõpp päevale.
Telk sai püsti. Priimus susises. Tee maitses paremini kui kodus. Väsimus oli aus – jalgades, mitte peas. Ja selles oli midagi puhast.
Matk Eestis ei ole ekstreemne. Siin ei ole mägesid, mis sind proovile panevad. Aga siin on ruumi mõelda. Ruum vaikuseks. Ruum iseendaga olemiseks.
Kui öö saabus, ei olnud pime hirmutav. See oli pehme. Mets krabises vaikselt, kuskil kaugel hüüdis öökull. Ja ma teadsin, et homme lähen jälle edasi. Mitte kuhugi põgenedes, vaid lihtsalt liikudes.
Selline on Eesti matk – tasane, aga sügav.